Uudised
"Oma Näituse" ideed
Nii palju on ligikaudu pinda ühele osalejale oma kogude esitlemiseks. Osa võiksid vastavalt oma soovile võtta 2009. a teatmematerjalide kogumise võistlusest „Kolleksioneerimine“ osalejad. Kahjuks ma ei tea osalejate arvu. Osaleda saaksid ühel näitusel korraga paljud. See näitus ehk elavdaks kogumist. See ERMile meeldiks. Kui ERM neid ei tutvusta – kes siis veel? Mõne aja pärast on ehk 1. Näitusel osalejatel asja osalemiseks 2. Näitusel. Või nende lastelastel.
Idee 2: "1.x"Esimest korda saaksid nii esinduslikul näitusepinnal esineda - esitleda oma muuseumi Eestimaa harrastusmuuseumid-eramuuseumid. Osavõtjad võivad oma nn muuseumi tutvustamiseks välja panna mõned kõige armsamad ja iseloomulikumad esemed oma kogust. Iga muuseumi „rosin“ või „peotäis rosinaid“. Vajalik välja panna ka andmed kogu asukoha kohta ja kas see on avalikkusele avatud. Need kogud võiksid saada üheks mööda Eestit toimuvate matkade sihtkohaks. Kui ERM neid ei tutvusta – kes siis veel?
Idee 3: "NAINE ja MEES"
Kontseptsioon: Loominguline abielupaar koos elades toetab ja arendab teineteist. Seintel on üleval Tiiu ja Tõnu Aru elulood. Esimene osa on metallikunstnik Tiiu Aru (1938-2003) töödest:
- vasekohrutused (karikad - Tiiul valmis aastatel 1981-1986 7 karikat, mis olid pühendatud eesti kirjanikele - Maria Under, Friedebert Tuglas, Juhan Smuul, Lennart Meri, Arvo Valton, Mats Traat, Jaan Kross, seinaplaadid, lillevaasid),
- ehted (1 klaasialune vitriin),
- pildid (akvarellid, tušijoonised).
- filmiteema (auhinnad - medalid, tk.50, vajab min.1 vitriini)
- diplomid, tk140; kodumaised, ENSV-st, NSVL-st, välismaalt – aastatest 1968 – 2010; ( kataks ära seinapinna pikkuses 5 m ja kõrguses 1,5 m)
- fotod kolmel teemal: looduspildid, hetked filmide valmimisest, naine.
Tõnu Aru töötas 25 aastat Tallinna Raekoja direktorina. Seintel raamides on suure hästi loetava šriftiga kirjas paar värvikamat episoodi kohtumistest Raekojas – Gorbatšoviga, Innokenti Smoktunovskiga, Sofia Loreniga jm.
Video- või teleriekraanil: uksest tulles paremal, nurga taga, on võimalus järjepanu vaadata kahte filmi – „Autoportree“ (Tõnu Aru), 9 min ja „Metallikunstnik Tiiu Aru“, 10 min.
Idee 4: "Eesti kalmistu-ja matmistraditsioonid ning tänapäev"
Viljandimaa kalmistuste lugu
1. Rituaali muutmine matmiskombestikus.
Pärimuskultuur, ristiusk ja religiooniantropoloogia
2. Viljandimaa kalmistud ja matusekombed.
Kalmistud kui kultuuripärand ja-väärtus. Matusekombed.
Ideega on kaasas ka raamat, milles on avaldatud neid materjale ja pilte kollektsioonidest, mida saaks näitusel eksponeerida.
Loomulikult oli see kaasapandud näidiste komplekt üks tilluke osa kogutud kultuuripärandist nagu mitmed hoolega raamitud fotod endistest aegadest, nagu kalmistu haljastus ja vaatamisväärsusi kujutavad fotod ning matmisplatside müümist registreeriv raamat aastast 1902 ja kalmistuplaanid.
Soovin näidata naturalistlikke Eesti loodusvaateid akrüülmaalide näol. Tutvustada eesti rahvale oma loomingut (olen teinud kokku üle 5000 töö). Loodus.
Idee 6: "Mis see Graffity siis ikkagi on?"
Näitus koosneks ainult minu enda tehtud fotodest. Tänavakunsti olen pildistanud kuskil poolteist aastat ja selle ajaga on kogunenud peaasjalikult Tallinna ja välismaa tänavatelt huvitavaid leide. Kokku võiks näitusel olla 20-30 fotot.
Eesti linnades on viimase paari aasta jooksul elavdunud tänavakunst: graffitid, kleepsud, pildid. Minu nägemuse kohaselt on see osa kultuurist ja osa tänavast. Loomulikult meeldivad inimestele puhtad ja ilusad tänavad aga kes ütles, et tänavat ei võiks ilusamaks muuta kena seinamaaling või loosung, mis möödakäija naeratama paneb.
Näituse põhieesmärk ei ole näidata inimestele nimede erinevaid kirjutusviise bussipeatuses, vaid midagi mis oleks ilus, tooks naeratuse näole või paneks mõtlema. Mõttega graffiteid ja kleepse leidub tänavatel kuhjaga. Kahjuks ei taheta neid näha. Näitus olekski väikene samm selle poole, et linnakodanik näeks graffiti ilusamat külge. See loomulikult ei tähenda, et sellega leppima peaks. Tähtis on, et inimesed oleksid sellest teadlikud.
Enamasti kuulen ma nurinat, et noored käivad linna tänavaid sodimas. Ühest küljest on nendel inimestel selleks täielik õigus, sest pealtnäha suvalised markerikritseldised ei paku mingisugust silmailu. Küll aga arenevad nendest ebaseaduslikest kritseldajatest välja inimesed, kes hakkavad tegema kunsti, mis teeb silmale pai ja omab samal ajal ka mõtet. Leidku see kunst siis tulevikus aset tänaval või mõnel legaalsel pinnal.
Näitusel soovin näidata endatehtud fotosid, kuhu olen salvestanud Eestis leiduvat tänavakunsti. Eelkõige keskendun Tartule, kuna siin on müürikunst kõige rohkem arenenud. Samuti leiab "heade mõtete linnast" tänavakunstnikke, kes aga tahavad anonüümseks jääda. Samuti lisaksin näitusele erinevaid tekste, mis tutvustaksid tänavakunsti. Võrdlusena kõrvale võib näidata tuntud kunstnike teoseid mujalt maailmast. Inimestele võib tutvustada läbi videote tänavakunsti tegemisvõimalusi ning miks ka mitte teha tänavaküsitlust teemal, mida inimesed arvavad üldse müürikunstist. Seda võib samuti seal näidata. Näitusele paneksin üles ka erinevad vahendid, millega viiakse läbi tänavakunsti.
Põhiteemaks on tuua tänavakunst ühtekokku ja anda inimestele võimalus tutvuda selle kunstistiiliga, mis on Eestis veel lapsekingades.
Tihtipeale tekib majaseintele sõnumeid ja pilte, millest osa on sedavõrd vaimukad ja mõttetihedad, et annavad paljuski galeriikunstile silmad ette. Võrreldes suurlinnadega maailmas, hakkab Eestis tänavakunst alles ilmet võtma. Hoides silmad ja kõrvad lahti, märkame enda ümber järjest rohkem kunsti, mis pole suurtes galeriides ega muuseumides. Lõpuks ometi tuleb tänavakunst tuua muuseumi. Fotodele jäädvustades tänavalt leitud kunstiteoseid tagame aga selle, et kunst ei hävine. See jääb alles, ning saame neid ka tulevikus inimestele edastada.
Lisan mõned fotod tänavakunstist, mis Tartus pildistatud. Eraldi näitusesaali plaani ei kasuta, et näidata, kuidas mu näitus välja näeb, kuna tegemist on üldjuhul fotonäitusega, mis kasutab seinu.
Soovin näidata lambavillast vilditud vaibad, kaabud, kübarad, saunamütsid, kotid, sallid, kostüümid, mänguasjad, maalid ja tarbeesemed(kohvikannu soojendaja, pajakindad jne.)
Siiani olen
näitustel eksponeerinud oma õlimaale, aga seekord tahan näidata, mida saab teha
lambavillast.Õppisin viltimise kunsti
Tallinna Kunstiakadeemia korraldatud kursustel. Õpetajad olid Liisa Kallam ja
Liisa Tomasberg. Sain võlutud villast ja aina mõtlesin ning katsetasin, mida
veel saab sellest mõnusast materjalist luua. Nii sündisid mänguasjad, kaabud,
kübarad, kotid, ehted, sallid, seelikud, vestid, vaibad ja lõpuks ka maalid.
Idee 9: "Kis pusib sie suab"
Näitame eesti rahvarõivaist leitud motiividest tehtud segatehnikas (õli- ja akrüül) maale. Nende juurde sama temaatikaga toole ja põllukive.
Otsisime rahvakunstist oma kohalike juuri ja leidsime maailma.Otsingud on lõppenud ja tulemus on käes. Kunst läks rahva sekka jatuli sealt ringiga tagasi. Selgeksvaieldud pildid, et oleme kõik päritigalt poolt ja ei ole tegelikult olemas sellist asja, mis oleks ainultja ainult eestlasele omane, vaid on india ja indiaani ja slaavi jakes-teab-mis-veel muster kootud meie seelikutesse ja sallidesse japõlledesse. Õlivärvile on autoridmuu pudi-padi kõrval lisanud ka korraliku koguse irooniat.
Pildid, kus kõik eelpoolöeldu kajastatud:
1. Põlva perenaine käis hobuseid söötmas ja siis istus(inspiratsiooniallikas: põlva naiste õlakate)
2. Reigi tee(inspiratsiooniallikas: Reigi seelik)
3. Kihnu sireenid mandri meest hullutamas(inspiratsiooniallikas: Kihnu neiu seelik)
4. Marimekko võttis Kihelkonna tüdrukuteltshnitti( inspiratsiooniallikas: Kihelkonna lahttasku )
5. Haljala haldjad jaanikul(inspiratsiooniallikas: Haljala puusapõll)6. Ufo Kambja kummuti kohal(inspiratsiooniallikas: Laiuse kummuti tikand)
7. Tark, kes asjaga kaasa lääb; loll, kes sõrad vastu aab.(inspiratsiooniallikas: Kihelkonna tanu)
8. Õndsam on anda kui anuda.(inspiratsiooniallikas: järvamaa linnuksaba kaunistus)
9. Tegijale iks ting saa.(inspiratsiooniallikas: Muhu pruudi põll)10. Ruhnulane valvab aega e. Harinu laisk iks paranes Ära, luudu laisk ei enämb.(inspiratsiooniallikas: Ruhnu põlle motiiv)
Näitaksin fotosid, mis on tehtud ühel talvisel pärastlõunal päikseloojangu ajal. Fotode kõrval oleksid luuletused käsikirjas kirjutatult, mis on seotud pildiga, kuid mis samas annavad vaatajale juurde fantaasiat ning vabadust oma seoste loomisel.Näitusega kaasneks ka muusikaline osa, mis tuleks lindilt.Kuid see ei käiks koguaeg, vaid n-ö pausidega.
Kuna arvan, et teistel inimestel võivad hoopis teistsugused arvamused olla nendest fotodest ja neid oleks väga huvitav kuulda.Põhiidee oleks ehk juhuslikus. Kuna pildi tegemine tuli välk ideena ning samamoodi on ka hetkel selle teksti kirjutamine etteplaneerimata tegevus.
Põhiteema - lumi, kuid selle mitte nii pealetükkiv pool, vaid ilus, loodust kaunistav. Inimene, ilmselgelt loodusest eristatav. Kuid samuti pilti hinnalisemaks tegev.Tahan näidata oma lemmikelementide suurepärast kooslust. Nendeks oleks lumi, “päikseloojanguline taevas”, sõber, vabadusehõnguline õhkkond...
Postkaardid koertest - erinevat tõugu koertest: ka sellistest tõugudest, mille esindajaid Eestis pole ainsatki ja tõugudest, mis ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud. Peaks olema huvipakkuv nii postkaardisõpradele kui ka koerasõpradele - vähemasti minu nii postkaardi- kui ka koeravõõrad sõbrad on olnud need, kes on mulle teinud ettepaneku neist näitus üles panna. Kui selgub, et pinda kaartide paigutamiseks on enam, kui valituks osutunud koerakaarte, siis lisan ka hobuse- ja kassikaarte vajalikul hulgal. Saali uksest avanev esmavaade avaneb siiski tiigrikaartidele, on ju Tiigri aasta :)
Koertelt koertele - võiks öelda. Eesti varjupaikadel on praegusel ajal tõsised raskused, et saada kokku raha varjupaikades sees olevate loomade toitmiseks. Kui saavad lisatud ka hobuse-ja kassikaardid, siis on silmarõõmu veel rohkemal rahval.
Sõbra mitu nägu. Ei loe, kui pikk või paks, mitmevärviline, karvane või karvutu, suur või väike ta on. Igaühele on see õige, kes on just temale parimaks sõbraks.
Idee 12: "Minu kohvikud"/ "Kohvikud hingele"/ "Hedonisti argipäev"
Minu näituse keskmes on kohvikud. Mul ei ole visioon veel päris paigas, aga praegu paistab parim lahendus iga kohviku kohta suur foto + tekst seal juures. Fotol kas lihtsalt kohviku üldvaade (teine variant on mitu fotot - üks suur üldplaan ja siis mõned klõpsud armsatest detailidest) või mingit sorti lavastus kohviku mõnes õdusas nurgas. Tekst kirjeldab kohviku atmosfääri, minu suhet sellega ja põhjuseid, miks just see kohvik on valikusse sattunud.
Plaanitava näituse põhiidee on anda väike läbilõige kohvikukultuurist Eestis 2010. aastal. Kindlasti on valikus Tallinna ja Tartu kohvikuid, võimalik, et ka Haapsalu ja Pärnu omi.Ainus püsiv asi on muutumine, nii ka kohvikute puhul - nad tekivad, muutuvad, kaovad. Mul on kahju, et mul ei ole jäädvustusi Tallinna legendaarsest Creperie Chez Grigoust Müürivahe tänaval, esimesest Spiriti kohvikust... Pärast seda näitust on säilitatud-jäädvustatud tükike praegust (kohviku)olevikku.
Eestis - eriti Tartus - on väga palju õdusaid, elegantseid ja armsaid kohvikuid. Idee on näidata neid kohvikuid ja lisada sinna juurde isiklik dimensioon tekstidega, kus jutustaja, kelle kireks on kohvikud, kirjeldab oma tundeid ühe või teise kohviku vastu ja nende põhjuseid. Näitusel võiks olla 8-20 pilti/kohvikut, iga pildi suurus võiks olla A4 või suurem, paigutus saali seintel võib olla lihtne, mänguline ja vaba.
P.S. Teen näituse jaoks kõikidest kohvikutest uued fotod, see, mille näidiseks panin (Tartus Truffe’i terrassil tehtud) ei peegelda päriselt mu visiooni, vaid on pigem lihtsalt illustratsiooniks.
Idee 13: "Inimelu võlu - nii lühike, samas nii pikk."
Poollavastatud fotosid erinevate inimeste päevast. Ehk mingid pidepunktid ühe inimese argipäevas. Alustades hommikust lõpetades õhtuga. Näiteks hommikul ärkamise moment (hammaste pesu vms), siis kohvitamine jne kuni ööni välja. Modellid oleksid tavalised inimesed, rasedad, koolilapsed, imikud, äriinimesed, lauljad, kunstnikud jne.
Modellidena kasutaks erinevaid inimesi, alustades vaeste lõpetades rikastega. Tahan näidata elu erinevaid külgi, võibolla koorub sellest kõigest välja hoopis midagi uut. Näiteks võib selguda, et rikkad elavad õnnetumat elu kui vaesemad.
Iga inimese elu on omamoodi eriline, aga me ei näe seda sageli nii. Me oleme niivõrd erinevad, aga samas nii sarnased. Me väljendame oma armastust või viha erinevalt, kuid emotsioon ja mõte jääb ju samaks. Iga inimese päevas on midagi, mille ta võtab kaasa oma tulevikku. Aga mis see täpsemalt on... Seda üritangi jäädvustada ning lasta igal inimesel, kes neid pilte näeb, ise otsustada, millised on need hetked, mida nemad enda mälestustelaekasse panevad. Tahan, et nad inimesed leiaksid piltidelt ennast ning näeksid, millega neid õnnistatud on või hoopistükkis leiaksid, mida nad oma elus teistmoodi võiksid teha.Idee 14: "Armastuskirjad"
Näitusel näidatakse vanu ja kaasaegseid armastuskirju ning eksponeeritakse neid erinevalt. Samuti pakkuda võimalust näituse külastajatele kirjutada üks (võib-olla ka elu esimene) armastuskiri ja postitada see suurde postkasti näitusesaali.
Armastuskirjad olid, on ja jäävad. Nende kuju on vaid ajas pisut muutunud, kaasajastunud - käsikirjalised, trükimasinaga trükitud, arvutikirjas, elektroonilised, MSN, sms jne.Idee 15: "Meie oma lood - krimplimaja näitab rollimängijate asju"
Muinasjuttude vestmise traditsioon ulatub kaugemale, kui meie kirjalik pärand mäletada lubab. Võiks isegi öelda, et lugude jutustamine ja kuulamine on meile liigina lahutamatult rakkudesse kirjutatud. Kuigi omal moel loome me kõik ikka veel oma igapäevaseid lugusid: kirjeldades päevasündmusi ja edastades elukogemusi, on ühiskonnas tekkinud selge lugude monopol.
Kas leiduks pere, kes lülitab välja teleri ja koguneb laua ümber üksteisele lugusid jutustama?
Meelelahutus-, uudiste- ja reklaamitööstus suudavad igapäevaselt rohkem lugusid tekitada, kui me ära kuulata suudaksime. Kui riik alustab sõda teise vastu, on juba ammu enne esimeste kuulide vihisemist loodud meeskond, kes tegeleb sõja narratiivi juhtimisega: ressursside pärast sõdimine ei ole rahva silmis eetiline.
Lood hüpnotiseerivad meid: nii nõuab meie veri.
Meie näitus räägib sellest, mis võib juhtuda, kui jutuvestjad rehetubadest elutuppa või linnusevaremetesse kolivad.
Soovime näidata, et lugude
jutustamine ei ole piraate mängivate laste, loomemajanduse ega pressi
monopol. Rollimängijad
jutustavad lugusid üksteisele, olles korraga nii esinejad kui publik. Soovime
näidata, et selle käigus loodavad esemed on omapärased ja võivad võtta kõige
isesugusemaid vorme.
Meile meeldiks, kui näitus ka ise ühe loo jutustaks: see lugu võiks viia
külastaja eesti rollimängu algusest tänasesse päeva.Meie
rollimängukogukonna ajalugu on seni suuresti dokumenteerimata ning näitus
annaks hea motivatsiooni sel teemal veidi korda luua.
Usun, et suudame koguda näituse, mis on visuaalselt huvitav ja paeluv ka hobiga
varem mitte kokkupuutunule. Esitaksime
- Päris
elus toimuvatele mängudele valmistatud rekvisiite (ohutud relvad; turvised;
butafoorne elektroonika; rekvisiidid nagu Aljoša pea)
- Tegelaste illustratsioone jutustava rollimängu jaoks
- Jutustava rollimängu rollilehti ja mängujuhtide märkmelehti
- Fotosid mängudelt
- Huvitavamaid kostüüme
- Rolle ja taustamaterjale mängude ettevalmistamiselt
- Reegli- ja seiklusraamatuid
- Võib-olla on võimalik seada üles mängulaua näidis
- Puuteekraaniga arvutist saab näidata videomaterjali, mängureklaame ja erinevaid tekste.
Paljudele näituse esemetele
saaks lisada lühikirjelduse ning pikema kirjelduse, mis selgitab lugu, mille
käigus ese loodi.
Meie esiteldavad esemed — kostüümidest tekstide ja rollilehtedeni — on valdavas
enamuses narratiivide loomise abivahendid, kõrvalproduktid. Lisaks
tavakülastaja köitmisele püüaksime pakkuda nostalgiahetki ka eesti rollimängude
alguspäevade juures viibinutele.
Meie sõnum: nähtav on jäämäe veepealne osa — loo teke ja sellesse sisseelamine on sedavõrd kogemuslik, et seda näitusel esitada poleks võimalik. Koostame näituse nii, et seda mõistaks iga näituse külastaja.
Näituse põhiteema on Eesti tuletõrje kujunemine kaasaegseks päästeteenistuseks. Tuletõrje ja selle ajaloo kohta leiab meie muuseumide ekspositsioonist vähe. Tuletõrjet peetakse väga keeruliseks ja tehniliseks valdkonnaks. Ometi on sellel organisatsioonil täita väga oluline osa meie ühiskonnas – tagada igaühele turvatunne ja tõtata appi õnnetuse korral. See näitus püüab muuta neid ettekujutusi ja näidata, mil määral päästeteenistus ja selle ajalugu meie igapäevaeluga tegelikult läbi põimunud on.
Vanasti tegutses tuletõrje kodanikualgatuse korras. Vabatahtlikud tuletõrjeseltsid koondasid enda umber piirkonna tegusamad inimesed, soost ja rahvusest sõltumata. Lisaks tuletõrjumisele hoolitseti aktiivselt kohaliku kultuurielu edendamise eest – pritsimeeste seltside juures tegutsesid puhkpilliorkestrid, laulukoorid, näiteringid ja raamatukogud.
Näitusel tutvustatakse erinevate ajastute tuletõrjujaid. Läbi erinevate eksponaatide saab külastaja näha, mil moel on tuletõrje tööd läbi aegade korraldatud –kuidas õnnetuse korral abi kutsuti, millist varustust kasutati päästetöödel, kuidas on arenenud tuletõrjujate vormirõivastus ja tehnika.
Näituse idee on jutustada tuletõrjujatest viimase sajandi jooksul läbi isikute.
Tinglikult jaguneb Eesti tuletõrje ajalugu neljaks perioodiks:
1) tuletõrjeseltside loomine (kuni 1919)
2) vabatahtliku tuletõrje kõrgaeg (1919-1949)
3) Nõukogude periood, tegutsevadkutseline ja vabatahtlik tuletõrje (1950-1991)
4) päästeteenistuse ajastu (alates 1991)
Ajarännak minevikust tänapäevani koosneb neljast peatusest. Iga perioodi kirjeldatakse läbi sõna, pildi ja eksponaatide. Elusuuruses mannekeenid on riietatud vastava perioodi aegsesse vormiriietusse või kustutusülikonda. Ajastute edasiandmisel püütakse lähtuda põhimõttest, et nad oleksid peamistes teemades võrreldavad ja näitaksid toimunud muutusi ning arengut.
Näituse sissejuhatuses antakse kangasbänneritel edasi lugu tuletõrjekorraldusest linnades ja esimeste tuletõrjeorganisatsioonide loomisest ning koostööst. Esimese ajastu kirjeldus keskendub tuletõrjeseltside panusele kultuurielus – orkestrid, näiteringid, peod.
Teise perioodi jutustus viib külastaja 1930-1940ndadatesse. Ühe perekonna näitel jutustatakse, kuidas tuletõrjetöösse olid kaasatud kõik pereliikmed. Mis osa täitsid naised ja noored tuletõrjes.
Nõukogude perioodis vaadeldakse 1960-1970ndaid – vabatahtliku tuletõrje osa ennetustöös, ettevõtete tuletõrjesalgad ja tuletõrjesport. Projektor näitab vanu tuletõrjeteemalisi filme.
Kaasaegse päästeteenistuse tutvustamine on suunatud lastele. Selleks on teemasse sisse elamiseks loodud mängu päästekomando, kus igaüks saab tunda ennast päris päästja rollis. Päästekomando koosneb mängupäästeautost, põrandapinnast kõrgemal asuvast platvormist, millelt saab mööda toru alla sõita ning lastesuuruses kustutusülikondadest. Mängida saab väljakutsele sõitmist – valjuhääldist kõlab häire, kähku tuleb selga saada kaitseriietus ja rutata auto peale ning lülitada sisse vilkurid ja sireen.
Esemed: neljast erinevast ajastust pärit vormiriietus, kustutusülikonnad, kiivrid ning sinna juurde kuuluvad tunnusmärgid elusuuruses mannekeenidel. Vanaaegsed kustutusvahendid: käsiprits, hüdropult, kustutid, voolikud jne. Tulekahju tekkepõhjuseid tutvustav elumaja makett. Arvuti koos puutetundliku ekraaniga
Lastele mõeldud tuletõrjeauto-atraktsioon, millel saab mängida väljakutsele sõitmist vilkurite sähvides ja sireeni huilates. Samuti saab selga proovida lastesuuruses kaasaegset kustutusülikonda.
Pildid ja tekst: ajastut iseloomustav kirjeldus ja fotod antakse edasi kangasbänneritel. Eksponaadid pärinevad erakogudest.
Idee 17: "Ainult üks kord aastas"
Teemaks on eestlaste sünnipäevatraditsioonid, rituaalid, tavad ja kombed, toredad lood ja seigad…mälestused ja äratundmishetked. Tahaksin näidata pilte, videomaterjali, (audio)tekste meie sünnipäeva rituaalidest: hommikune üleslaulmine, ettevalmistused (ruumide kaunistamine, salati hakkimine), pikk laud, küünalde puhumised, sünnipäevasoovide soovimised, kartulisalat ja viinerid, morss ja maasika-vahukooretort, kesköine kingituste avamine, sünnipäevakaardid- ja kutsed, toredad kingitused… Saab ju kasutada materjale nii enda, oma pere, tuttavate kui ajaloolisi materjale esivanemate mälestuste arhiividest.
Kui ma mõtlen oma (argi)elu
peale ning mis võiks selles olla näituseväärset, siis tundub, et just
sünnipäevadest on meil kõige rohkem pilte, videosid, kaarte, kirju ja
mälestusi. Kindlasti on selles kõiges võimalik leida palju eestlaslikku, aga ka
täiesti üldinimlikku. Kuidas me väikesena ei suutnud oma sünnipäeva ära oodata,
kuidas öö vastu „õiget päeva“ oli uni eriti rahutu ja kuidas kord aastas
täideti kõik su soovid, sest sina olid sünnipäevalaps! Ja kuidas vanemaks
saades me tihti ei mäletagi täpselt kui vanad me oleme, ometi ei unusta me
kunagi, millal on meie sünnipäev. Vahel tahame selleks päevaks täiesti ära
põgeneda või tähistame hoopis mitmendat aastat järjest oma kahekümneesimest
(või kolme- või viiekümneesimest…), sest kes ütles, et pean olema vanem, kui
tahan ja end tunnen! Vanavanemate ja kaugemate sugulaste juubelid on olnud
paigad suguvõsakokkutulekuteks ja peretraditsioonide edasikandmiseks
(põhiliselt seotud toitude ja toitumisrituaalidega, kellel on kohustuslik
sefiiritort, kellel lihapirukad ja Napoleoni kook, kellel jahumunas praetud
sealiha, aga samuti ka laulmised ja sünnipäevamängud (viktoriinid jms) ning
isegi miniperekriisid, sest nt vanaema juubeli korraldamine on tihti kõrgem
pilotaaž, milletaolisele närvipingele peavad vastu vaid tugevad. Nendel hetkedel
õpivad tütred emadelt, kuidas olla tubli perenaine ja võõrustaja.
Sünnipäevad, mulle tundub, on meile kuidagi eriliselt isiklikud ja tähtsad sündmused. Meie vanematele uhkusehetked, kui suureks ja tublideks nende võsukesed on kasvanud ja meile endile see iga-aastane enesereflektsiooni moment, mil me vaatame viimasele aastale tagasi, mõtiskleme, kas ja kuidas me oleme arenenud, kasvanud ning soovime endale head uut. Sest sünnipäev on tõesti ainult üks kord aastas!
KEERULISTE PROBLEEMIDE MÕTTETALGUTE kogemused aastatest 1980.-1990-dad ja areng käesoleva aja IT võimaluste puhul. Eesmärgiks on üldsusele tutvustada KEERULISTE PROBLEEMIDE MÕTTETALGUTE kogemusi, mis omandatud Eestis perioodil 1980-dad kuni 1990-date algus - perestroika, laulva revolutsiooni ja Eesti iseseisvuse taastamisel.
KEERULISTE PROBLEEMIDE
MÕTTETALGUTE pikkus on reeglina miinimum kolm pikka intensiivset tööpäeva ca 25
probleemi lahendusest huvitatud inimese osalusel. Seejuures saavutatakse reeglina
väga suur ühismõtlemise intensiivsuse tõus. Osalenute hinnangul suudetakse
nädalaga lahti mõtestada ja motiveeritult edasiseks tööks kavandada
probleemidepundar, mis tavaoludeks nõudnuks aasta tööd.
Tookord, (80-90ndad) ei olnud talgujuhtidel ja osalejatel mahti tutvustada
kogemust laiemale üldsusele. Toonast kogemust on võimalik praegu üldsusele
tutvustada, tänu Talgujate ühenduse tegevusele.
Käesoleval uuel otsimisperioodil ühiskonnas on päevakorda tõusnud taas keeruliste ja mõtlemismahukate probleemide lahendamine.
Kindlasti peaks olema
väljapanek 2009. 1. mail toimunud mõttetalgute kohta. Minu Eesti 2009 avatud
ruumi meetodil korraldatud mõnetunniste ühismõtelemise üritustes osales
teatavasti 11 000 inimest ja lahendati suhteliselt lihtsaid praktilisi
probleeme.
Samas võiks muuseumi poolt olla väljapanek talgute kohta, sest meetodi väljatöötamise arvestasime varasemaid talgute traditsioone, mida teistes riikides on olnud raske selgitada. Samuti võiks olla väjapanek kärajate kohta.
Näituse eksponaadid valitakse Talgujate ühenduse käsutuses olevatest materjalidest:
- Umbes 50 tundi videosalvestusi aastatest - 1990-date algus
- Umbes 10 tundi videosalvestusi aastatest 2009-2010
- Trükised ja fotod aastatest 1960-1980-dad.
- Töised mõttetalgute plakatid 1990-date algusest
- Moskva Metodoloogilise Ringi materjalid internetis (http://www.fondgp.ru/)
- Talgujate ühenduse internetimaterjalid 2009-2010. a.
o talgujad.tartu.ee
o talgujad.forum.co.ee
o elukunst.forum.co.ee
Näituse sobib vormistada järgmistel kandjatel:
* plakatid erinevalt üles riputatud (pesunööril jm) ja ka paberilt(algsed tapeedirullid), ehk on kellelgi vanu jurakaid täidetavaid vildikaid kusagil alles?
* Viimaste mõttetalgute plakatid on veel alles, saame teha tervikasja, plakatid, video, tekstid ja internetiviited, kaameraga ülekäidud lõpp-pilt kõigist toodetud plakateist
*videoklipid
*interaktiivne (võimalus suhelda näituselt interneti vahendusel meiega, kes me ise kohal ei ole)
1. Mõttetalgute arengu "sugupuu", koos
"juurtega"
2. Metodoloogiline eelnev areng Eestis
3. Metodoloogiline
eelnev areng Venemaal
4. Seos 1. mai 2009. mõttetalgutega ja edasine tegevus
5. Füüsikaõpetajate mõttetalgud
6. Maareformi seadusandluse mõttetalgud
7. Läbiviidud mõttetalgute kaart, Eesti ja teised maad
8. Näited mõttetalgute tulemustest (seadused, arengukavad)
9. Mõttetalgute laul (on nii "metsikuid" laulmisi kui Maarja-Liisi ja
Kalevi kammerkoori versioon)
10. Mõttetalgute nime lugu
11. Konkreetsete mõttetalgutega seotud lood ja legendid, mälu iseärasusest
tingitud mitmetähendusliku käsitluse tekkimine.
12. Mõttetalgud teiste kollektiivsete mõttetöö vormide keskel.
13. Uurali-Eesti koostöö
14. Talgugrupp. näiteks plakat inimeste fotodega, juures lühike tutvustus
15. Interaktiivne telesild näituse ajal korraldatava mõttetalguga. Ajad on
eelnevalt teada.
16. Mõttetalgute tee UNESCO kultuuripärandi nimistusse
Idee 19: "EW kodanik Jaan Tartust teeb kaks asjalikku ettepanekut lähiajal näituste tegemisel"
Austet 100 a. ERM!
Täna 30.03.2010 Tartus
Külma, lumise Talve, õrnas kevade ootuses kirjutan kui EW kodanik kaks asjalikku ettepanekut lähiaastatel veel üsna kitsukestes oludes näituste rahva-kodaniku algatuse korras tegutsemisel! Aitab nüüd sissejuhatusest – sest asun asja juurde!
Selleks, et innustada heade mõtete linna ja tegusate inimeste tegevust meie väikese rahva kaasaegse elu-olu jäädvustamisel, sest käes on ju 21. sajand teen ühe ettepaneku
a) korraldada vähemalt 1x aastas enne järjekordset ERM aastapäeva ise tehtud ja inimestele vajalike esemete asjade näituse. Minu puhul juba 20. saj tehtud originaalne jalutuskepp, mis on nii pimedas kui valges kasutatav – rohkem ma ei soovi esialgu kommenteerida.
b) Kuna maalim hakkab üha rohkem aru saama keskkonnasõbraliku ja energia säästliku eluviisi paremusse siis on sel teemal mul tehtud keskkonna sõbralik ja väga ökonoomne põrandalamo – rohkem ma ka praegu ei lisa!
Aitab nüüd jutust, varsti saabub aprill 2010 mis on Eesti Esimese toreda inimese Evelin Ilvese asjaliku nõuandja ja eeskuju järgneva INIMESE sünnipäev.
Algava looduskaitse ja korrastuskuu puhul soovin et saaks rohkem aidata Raadil ERM kodu uuesti ja taasülesehitamisel
Teeme nii ja Elame Veel!
Idee 20: "Helve-Reet Ree teosed"
Olen Helve-Reet Ree ja andke palun mulle andeks, et saadan teile rohkem fotosid, õlid, pastellid. Olen eluaeg moekunstnik olnud, mitteõppinud,võeti kohe tööle, kui oma joonistustega läksin. Nüüd vanas eas teen näitusi. Viies üleval praegu Kesklinna sotsiaalkeskuses (Liivalaia 32, hoovi poolt sissepääs). Õlid, pastellid, loodus, portreed. Luuletused tulevad kui ilmutused, õpetused ja ma ei saa ütelda, et olen autor. Antenn?
Vaatan ennast kõrvalt ja imestan. Hommikuti äratatakse üles mingi enneolematu lauluga – see on vist kunstirahva juures tavaline? Isalt pärisin ande ja tütar Šotimaal teeb ka näitusi. Salvestab neid laule oma mobiili, mis hommikul üles ajavad.
Lugupidamisega...Idee 21: "Pitsivaht ja seebimull"
Näitus koosneb vanadest kaunitest pesuesemetest, mida olen kogunud sugulastelt, tuttavatelt - tarbetuks arvatud kogumitest, second hand poodidest jne. Imelised esemed, mis on ära visatud, ära antud ja mis ometi on kunagi kellegi poolt imepeene käsitööna valminud.
Vahele eksponeeriks õpetusi vanadest tarkustest, mis on unustuse hõlma vajunud - valgendamine, tärgeldamine, sinetamine ...- vana ja kadunud pesukultuur.
Vanu pesuesemeid soovin eksponeerida vanades tsinkpalides, vannides, ämbrites, et imepeen pits ja ehe tsinkplekk teineteisele kontrasti annaksid ja sel viisil teineteist täiendaksid (tsinknõusid sooviksin lisaks laenata näituse tarbeks ERM kogudest jm). Laest alla hõljuvad seebimullid lisavad peenetele pitsidele õrnust ja tekitavad külastajale nostalgilise ja ülemeeliku meeleolu
äituse ideeks on taaskasutuse propageerimine, Pöörata tähelepanu sellele, et enamus neist eksponeeritavatest imelistest esemetest olid ära visatud ja hukule määratud. Ehk paneb selline väljapanek enne äraviskamist veidi kaaluma- ehk ei tasuks seda siiski teha?
Pildil lõik „Vanaaegsed pesud“ oma raamatust Delirio Amoroso, mis kõige eredamalt peaks kirjeldama ideed, miks tasub selliste vanade asjadega jahmerdada- see lihtsalt annab suurepärase rahuldustunde neid kauneid pesuesemeid päästes ja hiljem oma tavaelus ka tarbides.
Loodan, et selline väljapanek avab nii mõnegi külastaja silmad selles osas, et kõik vana ei pruugi olla mitte ainult muuseumi kollektsioonidesse kuuluv, vaid et seda võib praegusel hetkel veel leida nii mõestki paigast – taaskasutuskeskustest, second-handi poodidest , pööningutelt ja keldritest, - aitab äratada nad uuesti elule ja tarbida oma igapäevaelus.
Ühe eksponaadina näitusesaali nišis oleks välja toodud vanadest pesu-detailidest kokku õmmeldud kleit - näitamaks, et sellist kleiti ei saa mitte-kunagi mitte-kusagilt poest osta!
Ajarännak tagasi lapsepõlve.
Tahaksin teha näituse puust mänguasjadest, patareidega mänguasjadest, pehmetest ja karvastest mänguasjadest. Mänguasjadele paneksin välja enda ja mu sõprade lemmikmänguasjad.
Tahaksin teha justnimelt mänguasjade näituse, sest arvan, et lapsepõlv ei saa kunagi otsa – poisid jäävad sisemas alati poisteks ja tüdrukud alati tüdrukuteks. Igaüks käib aeg-ajalt oma võlumaal oma mänguasjadel külas ning elab oma lapsepõlve seiklusi uuesti läbi.Idee 23: "Toidupakendid"
Söö Eestis valmistatud toiduaineid, mis on pakendatud Eestis valmistatud pakenditesse!
Soovin näidata Eestis toodetavate toodangute pakendeid.
Ma arvan, et oleks huvitav vaadata erinevaid Eestis toodetud toidusaaduste pakendeid.
Idee 24: "Ehted"
Ilu ei maksa patta panna! Ka kauneid ehteid ei maksa vaka all hoida!
Soovin näidata ilusaid kaelakeesid, käevõrusid, kõrvarõngaid ja sõrmuseid.
Tahan näidata ehteid, sest ehted on ilusad. Iga inimene on ilus, aga ehted teevad teda veelgi kaunimaks.
Idee 25: "Taskukalendrid"
Taskukalendrid on justkui armsad mälestused minevikust...
Näitan erinevaid taskukalendreid läbi aegade.
Tahan näidata erinevaid taskukalendreid, sest inimene, kes ei mäleta oma minevikku, elab ilma tulevikuta. Erinevad taskukalendrid sümboliseerivad mälestusi – kui taskukalendrid mahuvad meile taskusse, siis kõik mälestused mahuvad meie südamesse.
Idee 26: "Kogumine on põnevaim hobi maailmas!"
Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju!
Tahan näidata erinevaid legost meisterdatud mänguasju, erinevaid lauamänge ning kleepsualbumeid.
Minu lemmikhobi on kogumine. Ma kogun absoluutselt kõike: kommipabereid, mänguasju, legosid, katkiseid plastmassjuppe, kirjaklambreid, pastapliiatseid, kleepse, pärleid, kivikesi jpm. Valisin näituse jaoks oma kogust välja lemmikesemed. Mul on väga palju legosid ja ma oskan neist erinevaid masinaid meisterdada: laevu, lennukeid, helikoptereid, traktoreid, mootorrattaid, busse jne. Nendest annaks tegelikult kokku panna terve näituse. Lisaks legodele on mul ka väga suur kleepsude kogu. Huvipakkuv on ka erinevate lauamängude kogu, sest need on väga erineva vanusega.
Näituse põhiteemaks on – rohkem tähelepanu omakultuuri pärandile. Õpetada nägema esivanemate esemelise kultuuri ilu ja otstarbekust, naturaalsete materjalide – lina ja villa ihusõbralikkust ja pikaealisust kasutamisel.
Näitus on osaliselt võrdlus UKU minevikupärandi käsitluse ja MULGI UKUVAKA tänapäevase loomingu vahel, mil kaasaeg nõuab uut lähenemist ka rahvuslikele traditsioonidele.
Näitusel esitatud autentsed Halliste naise ja neiu rahvarõiva komplektid. Samas on kaasaegsed käsitelgedel kootud linased seelikud, vestid, kleidid (fotod), laste ja noorukite kleidid, villased jakid, pluusid, džemper+seelik-kaunistatud mulgi tikandiga (fotod). Telgedel kootud sallid (foto).
Telgedel kootud kodutekstiilid: villane Abja tekk (joonis), läbivillane tekk ja linane kattetekk, käterätikud, sh käsitsi kedratud takusest lõngast köögirätikud, saunalinad, pölled, „ämmapölled“, millel kolm taskut- maja, aida ja keldri võtmete jaoks. Ämmapöll oli pruudi kohustuslik kingitus ämmale. Pulmakingituseks olid ka vööd (fotod).
Vitriinis on mulgimustrilised mütsid, soki, „salasõrmikud“, käpikud (rikas Abja mõrsja oli kinkinud pulmas isamehele ja peigmehe sugulastele ligi sada kinda-ja sokipaari). Näha on veel tikitud labakindad, sõrmikud, nõelapadjad, teatrikott; komplektina raamatukaaned, järjehoidja, prillitoos (fotod).
Uku oli muinaseestlastel käsitööliste kaitsejumal. Eesti NSV Rahvakunstimeistrite Koondis (RKMK) UKU (asutati 1966. aastal) lähtus oma toodangu disainis esivanemate oskustest ja kunstimaitsest praktiliste tarbeesemete valmistamisel. Kõik UKU tooted valmisid tegijate ja kunstnike koostööna. UKU Abja jaoskonnas töötas 80 kuni 100 põhikohaga ja 120 kohakaasluse alusel käsitöölist. UKU „õigusjärglasena“ asutasid endise Abja jaoskonna ukulased 2007. aastal Abja-Paluojal MTÜ MULGI UKUVAKA. Meie eesmärgiks on ajaloolise Mulgimaa kihelkondade – Halliste, Karksi, Helme, Paistu ja Tarvastu algupärase paikkondliku käsitöö traditsioonide ja oskuste taaselustamine ja edasiarendamine. Selle läbi mulkide identiteedi tugevdamine.Idee 28: "Uuesti vana"
Soovin näitusel eksponeerida Eesti rahva igapäevaesemeid, mis on suuremjaolt ära unustatud ning käibelt kadunud. Soovin avastada ja lasta avastada neid esemeid uues valguses, 21. sajandi valguses, peegeldamaks meie tänapäeva. Kuidas eilse vanast võib saada tänase homne? Tuntud vanadele asjadele on lisatud „uues kuues“ otstarve (ja vajadusel ka kasutamisjuhendid), sobitumaks 21. sajandi Eestisse.
Põhiidee:tõeline maailmaavastamine ei seisne uute maade otsimises, vaid uute silmade omamises. (Marcel Proust). „asjalik“ areng ei seisne mitte uute asjade leiutamises, vaid vanade asjade uutmoodi kasutamises.
Põhiteema:tänapäeval koolitame oma õpilasi insenerideks, teadlasteks, tehnoloogideks looma seda, mida veel ei eksisteeri, kasutades tehnoloogiaid, mida pole veel leiutatud.4-aastast tehnilist haridust omandavate õpilaste poolt esimesel aastal õpitud teooriatest pool ei kehti enam nende 3. õppeaastal. Ühes kuus teostatakse üle 113 miljardi online otsingu. Iga päev saadetakse rohkem tekstsõnumeid, kui meil on inimesi planeedil. Oo, meeletult kiire tehnoloogiline areng! Oo, tehnoloogia võimas võidukäik! Oo, 21. sajand- see tehnikaajastu! Meie ajastu. Stoooopp!!!Mitte ükski uus asi ei saa koosneda millestki totaalselt uuest. See koosneb vanast. See koosneb juba olemasolevast. On midagi, mis ei muutu. Näiteks energiajäävuseseadus: energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise või kanduda ühelt kehalt teisele. Kehtib endiselt. Kehtib ka tulevikus. Näituse mõte on viia vaatajad tagasi algusesse, no mitte päris algusesse, aga väheke varasemasse aega ja heita pilk nendele vanadele asjadele, millest kõik uus järjepidevalt saab kombineeritud. Kas vana asi on suuteline lahendama uusi probleeme, neid kaasaegseid? Kas võime lihtsalt läbi ajada ja keerulise töö jätta leiutajatele? Kutsun inimesi fantaasiamängule: proovigem adapteerida need vanad kasutud tolmu koguma jäänud asjad meie 21. sajandisse. Võib-olla irratsionaalselt. Võib-olla kasulikult. Vabastagem oma kujutlusvõime. Kõik vajalikja mittevajalik (mis tegelikult on üks ja see sama:) on maailmas juba olemas ja see kõik on meis endis.Idee 29: "Muhu päike"
Soovin näidata kõiki ERMi kogudes leiduvad Muhu seelikuid ajalises järjestuses. Lisaks seelikute kandmise ja valmistamisega seotud teateid ning pärimust ja teemakohaseid originaalfotosid. Lisatud foto on illustratiivne. Seelikute eksponeerimine peaks olema võimalikult lihte: nt. rivis rippuvad, et pääseks esile nende erilisus.
Soovin tutvustada ühe kindla piirkonna käsitöö arengut ühe konkreetse eseme näitel eesmärgiga näidata rahvakunsti rikkust ja muutumist ajas. Idee sündis juba palju aastaid tagasi soovist näidata rahvarõivaid omas ajas teiseneva ja arenevana ning püüdes seeläbi murda kujutlust rahvarõivastest kui kindlast ja muutumatust univormist. Muhu seelikutel peatusin seetõttu, et nende põhjal on võimalik järgida ajaliselt pikka ja sõna otseses mõttes väga värvikat arengut.Idee 30: "Re-KONSTRUKTSIOON"
Soovin näidata valikut Eesti etnograafiliste ja arheoloogiliste tekstiilesemete rekonstruktsioonidest koos originaalidega. Võimalike esemete loetelu (mitte täielik):
- Virunuka tagapõll (14. Saj.)
- Siksali mehe kuub (14. Saj.)
- Siksali naise sõba (14. Saj.)
- Parisselja rabaleid (15. Saj.)
- Paistu naise vaselistega vaipseelik.
Esemetele lisaks tuleks näitusele tekstid originaalide kohta ja rekonstrueerimise protsessi kirjeldused ning põhjendused.Näituse kategooria määramine on keeruline, kuna siin peaks olema esemeid nii ERMi, kui teiste muuseumite ja eraisikute kogudest.
Läbi rekonstruktsioonide ilmub meile tükike haruldastest esemetest ja lugudest. Ühelt poolt astuvad selle näituse läbi vaataja ette tundmatud esemed ning teisalt keerulised käsitööoskused ja võtted ilma milleta neid esemeid poleks.
Põhiteemaks on rekonstrueerimise protsessi kirjeldus, mis aitab tuua muistsed esemed tänasesse päeva ja annab vaatajale Ülevaate küsimustest ning probleemidest, mille ees rekonstrueerija oma tööd tehes seisab. Palju on nendest esemetes tõtt ja palju konstruktsiooni?
Põhiidee on:...TERVENDAMINE LÄBI AJA...Armastan asju teha kirega, ka see on põhiidee.
Kuna pildistan ise väga palju, siis kindlasti oma fotod. Teen lisaks ka kollaaže. Ning kasutan muuseumis olevaid materjale, et saada kokku Üks korralik komplektne superhea näitus tervendamisest läbi aja. Mul on kasutuses raviviinad, ravimtaimed jmt. Kujuneb jõuline raviv tervik. Lisaks on veel enda tehtud trummid, soovin osasid neist näitusel eksponeerida. Neid saab ka kohapeal soovi korral proovida. See on meeldinud eriti lastele.Avamisele palun tulla kõigil, kellele on läinud minu trummid.
Olen aastaid näitustega tegelenud oma maakonnas, peamiselt oma linnas. Tartu on mu sünnilinn. Tundub nagu õige üks korralik ja sisutihe näitus seal korraldada.
Tegelikult ei tea, mida Teil seal on. Seda on vaja vaadata ning mis siis selles ajahetkes kokku sobitub.Inimesed meie ümber. Meie südames. Ning kuidas see kõik, mis meid ümbritseb, aitab.Ühesõnaga RAHVARAVITSEMINE. Mida teeb šamaan, kui ta tervendab.
Idee 32: „Leia (üles) oma telg“
Soovin(me) esitleda läbi aegade erinevaid kangakudumise töövahendeid: piiritsad, süstikud, pingutajad, kangarehad, kangasteljed, käärpuud ning vanad käsitsi telgedel kootud kangad. Põgusalt ka ketruse töövahendeid: vokid, hasplid. Väljapanek saab üles erakogu põhjal, vajadusel soovime terviklikkuse huvides täiendada kollektsiooni ERM-i fondide abil.
Põhiteemana läbib näitust kangakudumise töökäik: töövahendid väiksematest suuremateni u 90-100 aasta tagant.
Näitus algab põgusalt ketrus töövahenditega, siis liigub tinglikult töövahendeid pidi edasi läbi erinevate kangakudumise etappide kuni valmis kangasteni. Töövahendeid ei soovi ma eksponeerida lihtsalt tasapinnaliselt seinal vaid soovin neid tuua näiteks laest rippuvatena ruumi sisse. Samamoodi valmis vanade kangastega, mis asuvad ruumi ühes osas ja kangastest kumab läbi akende hoovav päevavalgus ning külastaja saab nende vanade rariteetide vahele „jalutama“ minna.Puuteekraani kasutamise võimaluse korral fotod erinevatest kangastelje tüüpidest märgusõnadena erinevad perelood ja kangastelgede päritolu. Reaalsete töövahendite juures samuti saamise või pärimise lood.Kangastelgedest vähemalt üks oleks töövalmis, et huviline võiks ise kätt proovida.Näituse lõpuosas selline praktiline trükisõna nurk, kus kajastuvad saja aasta tagused mustrilehed vanadest „Taluperenaistest“, juures tekst „Kas oskad seda kirja lugeda?“
Läbi erinevat kangakudumise töövahendite esitlemise, soovime juhtida külastajate mõtted läbi kangakudumise vaateprisma saja aasta jooksul toimunud kardinaalsetele muutustele meie isiklikus ja ühisteadvuses. Veel 100-120 aastat tagasi oli kangakudumine olnud aastatuhandeid üheks olulisemaks käsitööliigiks igapäevases elu protsessis. Igal perel oli oma võimalus kududa või lasta kududa oma esmatarbe kangad: argiriieteks, piduriieteks, voodiriieteks, üleriieteks jne. Igal perel olid isiklikus või külakorda kasutuses oma kangastelg. See andis eriti naiste elule ning tegemistele telje: kangasteljel kudumiseks oli vaja kasvatada lambaid villa jaoks ning lina kiu jaoks, vaja oli jälgida tööde rütmi, et lõngad õigel ajal kedratud saaks ning kevadeks pleekima jõuaks.
Nüüd on mööda läinud tühised 100 aastat ning paljud kaasaegsetest pole kordagi mõelnud kuidas saadi vanemal ajal rõivad selga ning millist vaeva ja ajaplaneerimist see nõudis. Samas võiks aga see olla huvitav lähtudes oma pere lähis ajaloost.
Võtta korraks aeg maha ja mõelda kus asub või mis sai meie pere kangasteljest: kas on kellegi kasutuses siiani, jäid peale küüditamist talusse, müüdi koos majaga, tarbetuna tunduva kolina köeti nõukogude ajal ahju, on müüdud raha puudusel vms. Läbi nende mõtete jõuame kindlasti lähemale oma pere ajaloole ja „teljele“ . Seda on praegusel ajal vaja, väga vaja. See on see mis meil on, see on meiega ja selle oleme me saanud pärandusena ajalt - need on meie juured, meie rada ja see aitab meil püsida oma teljel.
Idee 33: „Kõik on uus septembrikuus“Koolilaps läbi sajandi n 1910-2010
Eksponaatideks võiks olla mingite kümnendite n 2010 1990 1970 1950 1930 1910 vanema ja noorema kooliastme koolikoti näidised koos võimaliku sisuga - muidupudipadi, sussid, õpikunäidised (Aabits) ja nüüdsel ajal ka muu tehnika n mp3 või 1990.a pleier jmt.
Nende aastakümnendite n-ö ihaldusasjad, mida ehk kõigil ei olnud n 1970 10värviline pastakas ja vildikad jmt. Eksponaatideks võivad olla ka koolilapse riietusnäidised.
Lisaks võib olla ka pildimaterjali tüüpilisest klassi sisustusest, lisaks tunnistusi, päevikuid, vihikuid.
Miks mitte ka salmikud-sõbraraamatud, mis nüüdsel ajal ju n-ö poest ostetavad ja vaja vaid vastavaid lahtreid täita.
Tänasele koolilapsele on see ehk õpetlik näha kuidas emad-vanaemad koolis käisid. Emadel-vanaemadel tore meenutada. Tore on ehk näha kuidas mõned asjad üsna muutumatud olnud ja mõned väga muutunud.
