Viimased uudised

23 märts 2012

Kuidas raha liblikaks muutus ja minema lendas. Lugu psühholoogikülastusest, mis nõustatava meelest ei saavutanud soovitud tulemust

Kampaania "too muuseumisse ese, mille ostmist oled kahetsenud" raames laekus meile ka ühe pettunud kliendi lugu ebaõnnestunud teenusest - nõustamis sessioonist. Ta selgitab, et ühe korraga eesmärgini ei jõutagi, aga kahjuks nõuab vaimse heaolu eest hoolitsemine liiga palju finantsilisi ressursse, edasipidi räägib ta oma muredest sõpradele-perekonnale.

Minu panust kollektiivsesse tarbimisfiaskosse, mis on antud näituse teemaks, saab kutsuda tarbimiseks ainult tinglikult. Samas usun, et liialduste ühiskonna üheks tahuks võiks seda siiski pidada.
Detailidesse laskumata, oli mul mõned aastad tagasi suur-suur masendus – ootused ja reaalsus ei klappinud, mõtted olid segased ja väsitavad, elujõud läinud, olin endas nördinud, ei osanud suhestuda teistega jne. Reeglina nendel harvadel juhtudel, kui dialoog endaga ei kulmineeru kerge südame ning taasleitud entusiasmiga, räägin ma lihtsalt mõne sõbra või oma emaga. Muredest rääkimine pole minu jaoks kunagi eriline probleem olnud – ma olen üks nendest tüütutest sõpradest – ning sel on enamasti olnud klassikaliselt positiivne tulemus, sest jagatud mure on kergem kanda jne. Samuti olen väga rahul avatud suhtega, mis meil emaga on, see on mu elu kergemaks teinud.

Pooleldi oma masenduse ning pooleldi uudishimu tõttu otsustasin tookord lähedastega rääkimata jätta ja terapeuti külastada. Vaevalt on väga palju inimesi, kes võiks väita, et neid ei ole psühholoogia kunagi huvitanud mitte ühelgi tasandil. Mina olen fänn ja olen – vältides enamasti eneseabikirjandust – lugenud väärikas koguses võrdlemisi juhuslikult valitud inimpsüühikat poolmeditsiiniliselt käsitlevaid raamatukesi, mis ei sisalda päris mõrvarlikku erialaterminoloogiat. Kuid ma polnud kunagi ise teraapias käinud ning professionaali töös näinud.

Mu terapeutess ootas mind oma kabineti ees ja juhatas mind sõbralikult oma õdusasse tuppa, kuigi ma olin hiljaks jäänud. Jällegi laskumata täpsustustesse, ohustas minu vaimset tasakaalu hirm ning kahetsus – psühholoogide igapäevane leib. Istudes mugavas tugitoolis – kabineti miljöö oli üldse naeruväärselt sarnane terapeutide tööruumidele Woody Alleni filmides –  üritasin märkmeid tegevale naisele nii ausalt, kui ma suutsin, artikuleerida oma õnnetu seisukorra olemust.

Ta kuulas mind mõtlikult, küsis paar täpsustavat küsimust ning tuli lagedale meetodiga, mida ma oma probleemide lahendamiseks võiksin rakendada. Ma olin nii tähelepanelik, et mul hakkas valus. Ta soovitas mulle oma mured visualiseerida, anda neile oma peas kuju ja värv. Tehtud. Vähese kujutlusvõime tõttu said mõlemad – mul oli kaks põhimure murede hierarhia tipus – peas küllaltki sarnasteks lilledeks vormitud. Järgmisena palus ta mul ette kujutada omamoodi metamorfoosi, mida need figuurid läbi teevad ehk siis nad pidid mõlemad liblikaks või mõneks muuks lennuvõimeliseks olendiks muutuma. Tehtud – liblikad. Seejärel palus ta mul ette kujutada, kuidas nad ära lendavad.
Ma tegin, mis ta palus. Ma kujutasin ette, et mu mured on liblikad, kes ära lendavad. Pärast seda olin ma võrdlemisi nõutu ja tegin kohe suure vea – kui ta küsis minu käest, kas mul on nüüd kergem, siis ma vastasin, et tõepoolest, aitäh abi eest. Ning siis, jäädes ilma võimalusest siiski ümber mõelda ja öelda, et tegelikult ma ei suuda alati oma muresid liblikateks muuta, oli aeg läbi.
Ma ei taha kuidagi väita, et see meetod ei  tööta kellegi puhul, et tegemist oli kehva terapeudiga või jumala eest, et inimesed ei peaks psühholoogide juures käima. Ma arvan, et paljudel puhkudel on see väga mõistlik tegu ning isegi ainumõeldav ja äärmiselt soovitatav. Võib-olla ma mõistsin tema sõnu üldse valesti, ei tea. Igatahes, sel puhul ei läinud asjad nii, nagu ma soovisin. Kindlasti tuleks minna kohale õigeks kellajaks!
Ta pakkus välja, et soovi korral võime veel kokku saada, kuid see jäi ära põhjusel, miks ma seda teksti üldse kirjutan – vaimse tervise jaoks on vaja kõvasti sulli. Räägi parem emme, sõbra või häältega oma peas. Kuulsin, et ka alkohol pidavat aitama.

(pilt on illustratiivne)