"Koju jõudes selgus, et mahl ei läinud tõepoolest kaotsi. Õigupoolest ei läinud mahl kuhugi."
Juba teine kahetsetud ostu saatja räägib loo beebidele või väikelastele mõeldud vidinatest, millest tegelikult kasu suurt polnud. Siin on Reeli joogitopsi lugu:
Oli 2004. aasta maikuu. Ma ei mäleta
enam, kas õhtul kodust lahkudes, oli mul kohe see mõte või tekkis see
alles Poe tänava apteeki nähes. Igal juhul oli mu 9-kuune tütar kruusist
juues jälle poole mahlast mulle sülle lõdistanud ja see oli viimane
piisk mu kannatuste karikasse. Otsustasin osta siis talle viimaks
spetsiaalse joogividina, kuigi ma põhimõtteliselt enamikke taolisi
lastele suunatud õpitud abitust tekitavaid asju taunisin.
Poe tänava apteegis oligi ilus roosa
tassike ja ehki selle hind 85.- krooni, oli aastal 2004 päris suur
summa, tundsin ma tohutut kergendust, et nüüd ei saa mahl teel suhu
kuhugi kaotsi minna ja joomisele ei järgne kohe märgade riiete vahetus
ning üldse kõik on nüüd kohutavalt hästi.
Koju jõudes selgus, et mahl ei läinud
tõepoolest kaotsi. Õigupoolest ei läinud mahl kuhugi. Sellest tassist ei
olnud lapsel võimalik üldse midagi välja imeda. Täiskasvanul õnnestus
see umbes kolmandal-neljandal katsel. Mõnda aega oligi tass meil
lihtsalt külaliste lõbustuseks – kõik said oma võimeid proovile panna
ning mitte keegi ei suutnud esimesel korral sealt midagi kätte saada.
Ma ei oskagi öelda, miks ma seda
joogitopsi apteeki tagasi ei viinud. Võib-olla seepärast, et siis ma
oleksin pidanud apteekreid kuidagi sellest jooma veenma, sest pealtnäha
nägi tass välja täiesti töökorras. (Reeli)
